“Illusioonid. TUT”. Postimees lavastusest “Illusioonid”

Lavastaja ilmutab ülimat lugupidamist autori teksti vastu, jättes selle vabaks igasugustest omapoolsetest tõlgendustest, luues vaid ruumi, kus see maksimaalselt mõjule pääseda saab.

Kultuurikriitik Alvar Loog kritiseeris hiljuti Sirbis teravalt postdramaatilist kontseptualistlikku teatrit, tõdedes, et kuigi «teoreetilisest seisukohast ei eelda teater tänapäeval enam narratiivset lugu, näitlejat, rolle, reaalsuse illusiooni jms, ammugi mitte kostüüme või dekoratsioone, vaid üksnes kohta, mis on markeeritud kui lava; see võib ka «tähenduslikul moel» tühi olla, esitada üksnes vaataja ootustest raamistatud ning hingestatud puhast aegruumi», on «postdramaatiline teatridiskursus jõudmas oma äärmuslikumates avaldumisvormides ohtlikult lähedale punktile, kus koos draamaga hakkab kaotsi minema ka teater ise».

Teatri ja mitte-teatri küsimus kerkib ka «Illusioonide» puhul. Lavastus lubab end vaadelda ka mitte kui lavateost (sest, olgem ausad – mingit lava ju ei olegi), vaid näiteks kui anonüümsete osavõtjatega kirjandusõhtut peeglisaalis. See on rohkem kuuldemäng kui vaatemäng.

Ka näitlejad väldivad hoolega rollidesse sattumist. Kuigi igaüks neist justkui esindab üht tegelast jutustuses ja kõneleb tema nimel, püsib selge vahe näitleja ja tema hoole all oleva tegelase vahel. Kohe kui kerkib oht, et jutustaja ja tegelane samastuma kipuvad, lõhutakse illusioon kunstliku pausi või jutujärje üleandmisega.

Võrõpajevi tekst eksisteerib täiesti omaette, elab oma elu. Tekst ise on nii kõnekas, et enda ümber illustratsioone-dekoratsioone ei vajagi. Vastupidi – rollide, lava jms atribuutika puudumine loob äärmiselt vahetu elamuse.

Vaatajale ei anta võimalust end tekstist distantseerida. Ta peab selle iseendas läbi elama. Ja selle kõige juures natuke peeglisse vaadata pole üldse mitte paha mõte.

Ülim tänulikkus

On kaks abielupaari – neli inimest, keda seovad pea eluaegsed lähedased suhted, õndsad ja õnnelikud, realiseerunud ja realiseerumata. Alles elu lõpusirgel jõuavad nad sügavama analüüsini nii omavahelistest suhetest kui ka armastuse olemusest ja reeglitest üldisemalt. Üksteise järel kerkivad pinnale mälestuspildid pika elutee olulisematest hetkedest, mis oleksid ehk võinud olla pöördelised, kuid ei olnud, ning kõik need sõnad, mis nii kaua jäänud ütlemata. Kuigi üksmeelselt tõdetakse armastuse ülimuslikkust – armastuse võitu enesearmastuse ja koguni surma üle –, jääb kõigi osapoolte suu läbi ennekõike kõlama ülim tänulikkus oma kaaslaste suhtes.

Tänu, et nad on saanud elada nii, nagu nad on elanud, ja saanud tunda seda, mida nad on tundnud. Ehkki kõik oleks võinud minna ka teisiti. Paraku ei allu elu pahatihti kõigile neile reeglitele, mis me enda tarbeks kehtestanud oleme, ning kui ka on «mingi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses», siis ilmneb see ikka tagantjärele või jääb täiesti tabamatuks.

Autor: Põim Kama

http://www.postimees.ee/2761076/illusioonid-tut
Powered by Genius