Trefi arvustus: Tere hommikust, mida sa unes nägid?

Ma nägin, kuidas ma olin uhkete laemaalingutega teatrisaalis ning istmetele oli laotatud pluuse, pükse ja kampsuneid. Ma ei teadnud, kes olid need inimesed, kellele need riided kuulusid, ja kus nad olid. Siis tõusid publiku seast inimesed, kes võtsid katteid vähemaks, kuni ainus, mis järele jäi oli hullusärk. Hullud olid meie ja meie olime hullud.

Uni raudvoodis

Lavastust “Kas ma tohiks olla Mozart?” on mängitud juba kolm aastat ning Treffile on ta jõudnud muudetud koosseisus. Lavastuses käsitletakse iganematuid teemasid, mis on aktuaalsed nii täna kui ka aastate pärast.

Lavakujundus tekitas steriilse, piiratud ruumi, mis rõhus ja ängistas. Igal tegelasel oli oma liikumismuster, mis rõhutas tema tüüpi. Koreograafia oli visuaalselt võimas ja mängis tuttavad situatsioonid kõhedusttekitavateks. Grupi koostöö ja üksteise hoidmine oli kaugele näha – üksteist usaldati, tänu millele sai laval tekitada karme ja mõjusaid situatsioone.

Lavastusele tagasi mõeldes on tunne, nagu oleks näinud unenägu, sest kõik oli nihkes, sürreaalne ja visuaalselt silmi paitav. Raudvoodid, fluor-lambid, valge läikiv põrand, dušialune, tiivad, kile ja hullumaja särgid.

Inglid ja kurat

Tegelastelt uuriti, mida nad unes nägid. Vastused olid rabavad, ootamatud ja ühiskonnakriitilised. “Ma nägin, et linn on sama näoga inimesi täis ja lapsed lähevad vahetusse. Aga keegi ei märka seda”. “Ma nägin, et mäe otsas oli asfalt”.

Meie ees oli ühedimensiooniline maailm, kus kõik on ikka üks ja seesama, kus kõik on avastatud. Uute tegelaste sissetulek oli ootamatu ning pööras perekonna sisestele probleemidele tähelepanu.

Kõige süütumad tegelased tuuakse hullumajja – vanaema, laps ja ingel. Kõik nad raputavad režiimi ja inspireerivad teisi. Ometi tehakse selgeks, et see, kes reegleid ei jälgi, see kaob.

Väga intrigeeriv oli lavastuses musta riietatud naine, kes pidevalt suitsetas ning kontrollis olukorda distantsilt. Nii nagu ka päriselus teeb tihti musta töö keegi teine, samas kui päris süüdlane lesib diivanil ja kimub klaasi veini kõrvale suitsu.

Naine mustas oli kui püstol laval, mis lõpuks ikka peab pauku tegema ning publik ei pidanud pettuma. Lõpuks pöördus pea peale ka meditsiiniõe roll, kui naine mustas tema üle võimu haaras. Selliseid keerdkäike ja pöördeid oli lavastuses palju ning see aitas vaatajail püsida hetkes koos trupiga.

“Kas ma tohiks olla Mozart?” on mõeldud kõigile, kellele meeldivad müsteeriumid, mõistatused ja sürreaalsus. Lavastus viib teid kindlasti teistsugusesse meeleseisundisse tänu oskuslikult kujundatud muusikale, õhku ahmima panevale koreograafiale ning tänu trupi tugevale koostööle. Selle lavastajaks on Euroopas tuntud koreograaf, Minski Korniagi-teatri asutaja ja juht Jevgeni Korniag

“Kas ma tohiks olla Mozart?” / Could I be Mozart? 4.juuni 2015, Vene teatri suur saal Tallinn Treff Festival 2015

Kairi Kivirähk

http://www.piletilevi.ee/
Powered by Genius